Armas oli täna kohe ärgates helistada isale ja sõita temaga hommikul vara linnast välja nurmenukke ja teisi lilli korjama. Sest on ju emadepäev. See on üks traditsioone, võib-olla ainus meie perekonnas ja ma hoian sellest väga kinni.
Ma hoian üldse liiga paljudest asjadest korraga kinni. Kui neid asjadeks saaks nimetada. Ja rahutu nagu ma olen, võtan endale aina uusi ja uusi neid, mis muutuvad märkamatult liiga tähtsaks. Isegi, kui ma mingitest vanadest asjadest olen väsinud ja tüdinenud ja üle ning need on minust täiesti kauged ja võõrastunud, jäävad need ikka, nagu mingid vanad konspektid, mis kuskil sahtlipõhjas vedelevad ja midagi meelde tuletavad. Kas ma kunagi neid üldse avan ja süvenen neisse? Ei tea, aga olemas nad on, ja mõnikord tuleb meelde midagi tuttavat ja sooja.
Õnneks olen ma kusagil mujal, olen alati olnud.

“Armastan šokolaadi rohkem kui muud, kui Päikest ja Kuud.

Aga selle peale pole ma veel mõelnud, keda ma siis armastan, kui šokolaad otsa saab? Sest on ju Päike ja Kuu, aga neil pole šokolaadist silmad, ega süda. Neil pole mittemitte midagi võrreldes temaga.  ”

Ma lihtsalt pidin selle kirja panema siia.

Miskipärast on alati pealkiri, mis köidab esimesena. Olgu see siis raamatu ,artikli või blogikirje oma. Laulu pealkiri? Jah, see ehk ongi põhjus miks ma edasi loen, kuulan või vaatan. Mind võlub see täherida seal päris alguses, päris enne seda, kui jõuan ülejäänusse süveneda. Kirjandit kirjutades lõpetan ma üldiselt alati selle pealkirja jälestades. Tundub äkki kohutavalt ebaõiglane, et keegi on loonud sinu tekstile mingi suvalise pealkirja, mille nime all kirjutavad veel paljud-paljud. Niiväga tahaks muuta lihtsa veel lihtsamaks või siis keerulisemaks või hoopis risti vastupidi ja ajada kõik sõnad segi. Lõbus nagu karneval(:

Oleks tore, kui kõik inimesed oleksid loomulikud. Ajab iiveldama teadmine, et sõnu raisatakse ja räägitakse tühja. Miks siis üldse rääkida? Parem olla vait, kui sihitult lahmida kõike, mis sel hetkel sobiv tundub. Vastik, ülekõige vihkan ma  kahepalgelisust. Seda kõiges, nii sõnades kui tegudes. Aga tõsi on see, et igaühelt siirust oodata on mõttetu ja naiivne.

Pikk tee Kadriorust. Mind ootas muusika, mille saatel magama jääda ja unustada pikalt pikalt hommikuni. Peaaegu nagu oleks “nii hea on olla tagasi” tunne.

Garbage -The trick is to keep breathing 

Hommikud on nii ilusad, kui ei pea mitte koos äratuskella vaid koos päikesega ärkama. Pool päeva niisama laisklemisele kulutada. Ülejäänud pool päevast proovin millegi produktiivsega hakkama saada, näiteks lõpuks oma filo essee ära teha,ja perioodi kaks ära parandada. Pakin oma miljon vajalikku ja mittevajalikku asja kokku ja lõpetan Krahlis latte taga, sedasiin kirjutades. Üldse see esseetekst tundub nii ümmargune, et ülejäänud osa pühendan parimate lausete lahtiseletamisele.

Heades kavatsustes on (alati)midagi saatuslikku- nad jäävad hiljaks.(O.Wilde)

Aga parim oleks, kui väljas poleks tuult ja saaks murul lamada ja head muusikat nautida ja siis oma esseed lõpetada.

Foo Fighters - Best of you

Maale. Murule pikali ja kukerpallitama.

Imogen Heap - Hide and Seek

Jätke mind natukeseks üksinda.
Las ma naudin oma hommikukohvi ja sünnin uuesti. Leian selle vähese ja kaotan muu, mida pole enam vaja.
Mul on tõesti vaja seda.

Mul on selline eufooria praegu, et täitsa lõpp! Ma kõnnin koju ja soe on, ja päike paistab veel ja mõtlen, et homme ei pea kooli minema ja kõik on niii hästi. Ma lihtsalt naudin seda vabadust, mis mulle on antud ja tahan sellest kõik võtta. Istuda murul ja nautida seltskonda ja olla vaikselt ja mõelda oma mõtteid ja öelda vahel sõna sekka ja panna kõiki naerma. Ja naeratada, sest mul on nii palju olemas, mille üle rõõmus olla. Ja kallistada ja üleüldse olla super perfect ja särada nagu väike päike.

Kuigi mul on natukene läheduseigatsus. Eile, ärkasin keset sügavat und üles ja tahtsin midagi kaissu tõmmata, aga ainus mis mulle jäi, oli kaisukaru…

Kassisaba ja karukäpad.
Sain kirjandi tehtud ja kunsti lõputöö peaaegu valmis.Jei. Ja peale kõige selle ringisabimise jõudsin koju lõpuks/alles koos päikesetõusuga. Nii mõnus oli magada poole päevani ja ülejäänud osa päevast nautida sooja päikest. Üldse mitte mõelda sellele, et ma peaks oma kooliasjad kiirelt korda ajama. Sest milleks siis mitu vaba päeva, kui on olemas viimane minut? Parema meelega loen ma oma poolelijäänud raamatuid, kui õpin mingeid segaseid märgivirnasid meenutavaid keemiavalemeid. Ja mul polegi veel viimast Sirpi laual:/
“Mees kes teadis ussisõnu”, apelsinitee, mentoolpiiritus(sest ma olen vist esimeste näljaste sääskede või stressi? ohver) ja uni. Hommikud on alati palju palju paremad.