Mul on selline eufooria praegu, et täitsa lõpp! Ma kõnnin koju ja soe on, ja päike paistab veel ja mõtlen, et homme ei pea kooli minema ja kõik on niii hästi. Ma lihtsalt naudin seda vabadust, mis mulle on antud ja tahan sellest kõik võtta. Istuda murul ja nautida seltskonda ja olla vaikselt ja mõelda oma mõtteid ja öelda vahel sõna sekka ja panna kõiki naerma. Ja naeratada, sest mul on nii palju olemas, mille üle rõõmus olla. Ja kallistada ja üleüldse olla super perfect ja särada nagu väike päike.

Kuigi mul on natukene läheduseigatsus. Eile, ärkasin keset sügavat und üles ja tahtsin midagi kaissu tõmmata, aga ainus mis mulle jäi, oli kaisukaru…

Kassisaba ja karukäpad.
Sain kirjandi tehtud ja kunsti lõputöö peaaegu valmis.Jei. Ja peale kõige selle ringisabimise jõudsin koju lõpuks/alles koos päikesetõusuga. Nii mõnus oli magada poole päevani ja ülejäänud osa päevast nautida sooja päikest. Üldse mitte mõelda sellele, et ma peaks oma kooliasjad kiirelt korda ajama. Sest milleks siis mitu vaba päeva, kui on olemas viimane minut? Parema meelega loen ma oma poolelijäänud raamatuid, kui õpin mingeid segaseid märgivirnasid meenutavaid keemiavalemeid. Ja mul polegi veel viimast Sirpi laual:/
“Mees kes teadis ussisõnu”, apelsinitee, mentoolpiiritus(sest ma olen vist esimeste näljaste sääskede või stressi? ohver) ja uni. Hommikud on alati palju palju paremad.