Mul on selline eufooria praegu, et täitsa lõpp! Ma kõnnin koju ja soe on, ja päike paistab veel ja mõtlen, et homme ei pea kooli minema ja kõik on niii hästi. Ma lihtsalt naudin seda vabadust, mis mulle on antud ja tahan sellest kõik võtta. Istuda murul ja nautida seltskonda ja olla vaikselt ja mõelda oma mõtteid ja öelda vahel sõna sekka ja panna kõiki naerma. Ja naeratada, sest mul on nii palju olemas, mille üle rõõmus olla. Ja kallistada ja üleüldse olla super perfect ja särada nagu väike päike.

Kuigi mul on natukene läheduseigatsus. Eile, ärkasin keset sügavat und üles ja tahtsin midagi kaissu tõmmata, aga ainus mis mulle jäi, oli kaisukaru…