Miskipärast on alati pealkiri, mis köidab esimesena. Olgu see siis raamatu ,artikli või blogikirje oma. Laulu pealkiri? Jah, see ehk ongi põhjus miks ma edasi loen, kuulan või vaatan. Mind võlub see täherida seal päris alguses, päris enne seda, kui jõuan ülejäänusse süveneda. Kirjandit kirjutades lõpetan ma üldiselt alati selle pealkirja jälestades. Tundub äkki kohutavalt ebaõiglane, et keegi on loonud sinu tekstile mingi suvalise pealkirja, mille nime all kirjutavad veel paljud-paljud. Niiväga tahaks muuta lihtsa veel lihtsamaks või siis keerulisemaks või hoopis risti vastupidi ja ajada kõik sõnad segi. Lõbus nagu karneval(:

Oleks tore, kui kõik inimesed oleksid loomulikud. Ajab iiveldama teadmine, et sõnu raisatakse ja räägitakse tühja. Miks siis üldse rääkida? Parem olla vait, kui sihitult lahmida kõike, mis sel hetkel sobiv tundub. Vastik, ülekõige vihkan ma  kahepalgelisust. Seda kõiges, nii sõnades kui tegudes. Aga tõsi on see, et igaühelt siirust oodata on mõttetu ja naiivne.

Pikk tee Kadriorust. Mind ootas muusika, mille saatel magama jääda ja unustada pikalt pikalt hommikuni. Peaaegu nagu oleks “nii hea on olla tagasi” tunne.

Garbage -The trick is to keep breathing