Armas oli täna kohe ärgates helistada isale ja sõita temaga hommikul vara linnast välja nurmenukke ja teisi lilli korjama. Sest on ju emadepäev. See on üks traditsioone, võib-olla ainus meie perekonnas ja ma hoian sellest väga kinni.
Ma hoian üldse liiga paljudest asjadest korraga kinni. Kui neid asjadeks saaks nimetada. Ja rahutu nagu ma olen, võtan endale aina uusi ja uusi neid, mis muutuvad märkamatult liiga tähtsaks. Isegi, kui ma mingitest vanadest asjadest olen väsinud ja tüdinenud ja üle ning need on minust täiesti kauged ja võõrastunud, jäävad need ikka, nagu mingid vanad konspektid, mis kuskil sahtlipõhjas vedelevad ja midagi meelde tuletavad. Kas ma kunagi neid üldse avan ja süvenen neisse? Ei tea, aga olemas nad on, ja mõnikord tuleb meelde midagi tuttavat ja sooja.
Õnneks olen ma kusagil mujal, olen alati olnud.